Endoproteesimine

Artroos on valulik liigeseid väärastav moondav haigus, mis võib põhjustada invaliidistumist. Suurte liigeste artrootilised vaevused on üheks sagedamini esinevaks ortopeediliseks probleemiks hilisemas keskeas ja eakatel inimestel. Ajapikku liigese liikuvus väheneb, kuju muutub ning liigutused hakkavad põhjustavama valu.

Artrootiliste kaebuste puhul määratakse patsiendile esmalt alati medikamentoosne ravi st. ravimite võtmine, millele lisanduvad elurežiimi muutmine, ravivõimlemine, liigeste koormuste piiramine. Selliste võtetega õnnestub sageli kaebusi vähendada või neist isegi täielikult vabaneda.

Sageli esineb aga olukordi, kus eelkirjeldatud raviviisiga tulemusi ei saavutata – näiteks siis, kui liigesed on juba deformeerunud – või osutub selline ravi väheefektiivseks. Sellisel juhul tuleb kõne alla kirurgiline ravi – suurte liigeste puhul kaasajal liigese täielik endoproteesimine. Täielik endoproteesimine tähendab (mõlema liigese poole) moondunud liigese eemaldamist ja asendamist tehismaterjalist (enamasti metallist ja erilisest polüetüleenplastikust) liigesega. Kõige sagedamini endoproteesitakse puusa- ja põlveliigest. Tehisliiges kinnitatakse luu külge ning seejärel taastatakse liigese abiaparaat ehk lihased.

Liigese proteesimise näidustusteks on piiratud liikuvus, liigese deformeerumine, valu, kaasasündinud liigese väärareng, teatud liigesesisesed murrud. Kaasajal, kus meditsiini peamine suund on maksimaalse elukvaliteedi tagamine, on kõige olulisemaks liigese proteesimise näidustuseks traditsioonilistele ravivahenditele (valuvaigistid) mittealluv valu. Lõpliku otsuse liigese proteesimiseks teeb ortopeed haige läbivaatuse, uuringute ja analüüside alusel.

...